learntofly

Võtame esimesed juunikuu õhtud, siis kui polnud veel suve...

Järv ja vesi. Paat kesk järve. Ja sa istud ses paadis. Vaatad loodust. Vaatad postkaarti, tegelikult võib see ka kalender olla, erinevad kuud tulevad ette.
Taevas. Taevas on sinine, vaid väikesed pilvetriibud katavad seda, see on õhtune taevas, peaaegu öine. Sa keerad ennast paadis, püüdes seda võimalikult vähe loksutada, et kalu mitte ära ajada, sest tegelikult olid sa kalale tulnud...mitte tummfilmi vaatama. Taevast katavad tumedad pilved, vihmapilved. Hallid vihmapilved.
Kala sulpsatab su selja taga. Konksu otsas pole kedagi. Ja tegelikult, miks peakski?

Keerad ennast veelgi. Järve ühes kaldas on lehmad, pruunid täissöönud lehmad. Kostub "muu".
Vastaskaldas on võsa, aga just sealt ma tulingi.
Veel kaugemale jääb suur punane maja...aga kas ta oli ikka punane?...enam ei mäleta, see oli ammu.

Hallid pilved tulevad lähemale. Kalad käivad veepinnal hingamas, aga korgi otsas pole ikka veel kedagi. See on hea järv, toitu on palju ja kalu ei huvitagi minu poolt konksu otsa topitud ussikesed.

Oled postkaardi peal. Õhk on külm ja vesi aurab. Sa näed soojust. Vesi aurab... Imeline.

...ja koju lähed alles siis kui hambad ei püsi enam koos ja kõht koriseb sama valjult kui kalad sulpsu löövad.
Sa jätad lehmad ja paadi ja aurava vee, kuigi ei tahaks.