learntofly

Peab ausalt tunnistama, et külm õlu on jätkuvalt sama hea kui ta kogu aeg on olnud. Ja külma õlut tuleb juua, sest ta on paha ja kui miski on paha, siis tuleb seda ikka hävitada, nii on mulle kogu aeg räägitud. Küllap see on õige.
Aga külm õlu on ikkagi hea. See sunnib küll viis korda rohkem kempsu külastama, aga asi on seda väärt. See on üks nendest asjadest, mis on mõnus: õlut võib ju juua igal pool, peaasi, et ta külm oleks ning õllejoojate seltskond on ka alati mõnus. Tegelikult on asi ju täiesti mõttetu, aga istud sõpsidega maha, võtad mõned õlled ja piisavas koguses snäkki sinna kõrvale, siis ei tundu asi pooltki nii mõttetu, tegelikult ei tundu asi siis üldse mõttetu. Päris mõnus tundub hoopis. Ja vot niiviisi mõnus peabki olema. Ja vot nii polegi midagi häda.

Teate mis?
Praegu võiks lihtsalt olla, mõnusalt olla.
Aga kus olla? Kuidas olla?

... no kuidagi ikka saab ...

vahet ju pole, peaasi, et oled

..on nii? vist mitte.

Kell tiksub esimesi päikesetõusu järgseid tunde, ning telgiga kartulivagude vahel ööbimine ei olnud ka kõige parem mõte. Ei. Õhtul kella 12 ajal, kui Vana-Vigalasse jõudsime, oli kõik veel lilleline. Muru oli rohelisem ja pehmem kui kunagi varem ja tuju oli lõbusam, kui hommikul ning ka HardRock telklaager sai tänu meie kohalolekule väheke pehmema oleku. Läksime sinna vaid telkima...

Vana-Vigalasse sattumine ei olnud eriti ette plaanitud. See oli vaid üks väike idee, mis sündis siis...
Idee oli halb ja idee oli ka hea. Mul oli sünnipäev. Olin õnnelik. Hea oli olla, sest ma ei olnud enam üksi ja mind kallistati just nii nagu peab...

Saun oli paha ning tol hetkel unistasin jällegi mägedest, lumistest...ja külmast sinisest taevast.
Tegelikult unistan praegugi. Unistan mägedest, kus valge lumi pimestab silmi, kust alla laskudes tuul vilistaks kõrvades, kui klappe poleks peas ja muusika ei mängiks...aga muusika peab mängima...

Kallistades nii nagu peab...