learntofly

Kõigile, kes naerda tahavad, võin öelda, et mul algas kool sel aastal 2. augustil. Palun väga, naerge ja parastage kui tahate.

Siis minu esimesest koolipäevast ja natuke järgnenust:
Naljakas tunne on tegelikult jälle koolis käia, eriti nii varakult suvel alustades. Olen ju viimased 13 aastat koolis käinud, aga ikkagi. Koolis käimine ja seal õppimine on muidugi kaks erinevat asja...terve eelmise aasta käisin Eestis ülikoolis. Praegu selle peale mõeldes ei tule mulle meelde ühtegi korda, kus oleksin kogu selle aja jooksul päriselt õppinud. Lugenud küll, aga mitte õppinud.
Täna ma püüan vahet teha tähtede o ja å häälduses, ma õpin seda. (Naerge aga).
Tegelikult tahaks küll õppida, päriselt enda jaoks õppida...aga laiskus on suur ja ega ma tea siiani, mida ma õppida tahan... Praegu, hetkel tahan rootsi keelt õppida ja mu naiivsed plaanid on siiski sellised, et seda ma ka tegema hakkan.

Uskumatu, millise laiskuse taseme üks inimene saavutada võib. Inimesed, kes mind praegu tunnevad, ei usukski vist mind, kui ütleksin, et olin gümnaasiumiski veel väga korralik. Tõesti olin. Aga kes mind praegu ikka usub, isegi ei usu. Tahaks õppida, tahaks korralik olla.

Eile tekkis koolis, õigemini ülikoolis sürr tunne. Istusin kohvikus ühe tüdrukuga, täiesti tavalise tüdrukuga. Ühe otu eestlase jaoks siiski mitte nii tavalise tüdrukuga, jaapanlannaga nimelt. Asi, mida praegu põnevusega jälgida saab ongi inimesed. Mind ümbritseb suur hulk erinevaid karvaseid ja sulelisi, värvilisi ja läbipaistvaid, igalt poolt maailmas, ainult Austraaliast kui maailmajaost pole kedagi. Tegelikult olen kogu oma lühikese ja vähetähtsa elu jooksul juba igasuguseid napakaid kohanud, aga seegi seltskond ei jää varasemale alla.

Kaks päeva hiljem võin öelda, et kõige totramad on kaks paksu ja üks veidike vähem paks Ukraina tibi, kõigil kolmel on "ülimoodsad" suured päikeseprillid. Kaks päeva hiljem tean, et Lõuna-Eurooplastega kohe kindlasti ei tohiks religioonist rääkida, seda tasub kõrva taha panna! Kaks päeva hiljem olen leidnud kinnitust teadmisele, et meist (eestlastest/rootslastest) kuumaverelisematele inimestele, näiteks brasiillastele on enda ümber asuvale füüsiliselt vabale ruumile tehtava suuruse nõuded palju väiksemad ja füüsilise kontakti valmidus palju suurem. Kaks päeva hiljem paistan ikka veel meeldivat kutile, kes juba esimesel päeval näitas üles märgatavat huvi.

See kõik on elu.