learntofly

täna, esimest korda kogu siin oldud aja jooksul, mida õnneks või kahjuks pole veel palju olnud, olen jälle õnnetu.
läksin täna kooli, nagu tavaliselt.... "kõhutunne" oli juba siis kahtlane.
selleks, et keeleõpe paremini toimiks, jagati meid kahte gruppi: international applicants, local applicants. mina = international applicant ning peale selle, et minu grupi õpetaja mulle ahistavalt kahte gümnaasiumiaegset õpetajat meenutab olid ka kõik minu sõbrad "kohalike" seas, mis sellest, et nad rootslased pole.

ainult ühte sõpra nägin piisavalt kaua, et talle tere öelda ja küsida, kuidas eelmine päev möödus. Miks siis ikkagi masendus? nägin ju ikkagi. aga ma ei saanud nendega koos olla, naerda. uskumatu, kui tervislik naermine tegelikult on, kui palju inimene seda mõnes olukorras vajab. ma ei saanud ka nendega koos lolli möla suust välja ajada ja loengu ajal koos igavusest haigutada.

väga crazy on tegelikult see, mille kõigega võib ühe lühikese nädala jooksul ära harjuda. ootan kohtumist inimestega, keda olen tegelikult ainult neljal päeval oma elus näinud.
tegelikult pole asi vist ainult harjumises, asi on vajamises. mina ei tea, kuidas teiega on, aga mina vajan sõbralikke nägusid enda ümbere, neid nägusid, mille silmadest võib lugeda, et ka minu väikene eksistents neile korda läheb. on ju ka niisama sõbralikke nägusid, aga need näod ütlevad sulle, et juba 5 min pärast ei taha nad sind sama koha peal seismas näha. seega on hea näha neid sõbralikke nägusid, kes tõesti sõbralikud on, isegi kui tunnen neid vaid mõned päevad, aga need näod vähemalt ei valeta.

nimetan neid paaripäevaseid tutvusi juba sõpruseks...tegelikult tunnen metsikult puudust oma päris sõpradest, Eesti sõpradest, neist sõpradest, keda olen tundnud kaks kuud, aasta või isegi kolmteist aasta. tunnen puudust nendega napakate jalutuskäikude tegemisest, napakate vestluste pidamisest ja veel napakamate sõitude tegemisest, koos muusika kuulamisest, õlle joomisest ja üleüldisest chillist, mis meil kogu aeg koos on olnud.

tegelikult kirjutatud 9. aug.

Kõigile, kes naerda tahavad, võin öelda, et mul algas kool sel aastal 2. augustil. Palun väga, naerge ja parastage kui tahate.

Siis minu esimesest koolipäevast ja natuke järgnenust:
Naljakas tunne on tegelikult jälle koolis käia, eriti nii varakult suvel alustades. Olen ju viimased 13 aastat koolis käinud, aga ikkagi. Koolis käimine ja seal õppimine on muidugi kaks erinevat asja...terve eelmise aasta käisin Eestis ülikoolis. Praegu selle peale mõeldes ei tule mulle meelde ühtegi korda, kus oleksin kogu selle aja jooksul päriselt õppinud. Lugenud küll, aga mitte õppinud.
Täna ma püüan vahet teha tähtede o ja å häälduses, ma õpin seda. (Naerge aga).
Tegelikult tahaks küll õppida, päriselt enda jaoks õppida...aga laiskus on suur ja ega ma tea siiani, mida ma õppida tahan... Praegu, hetkel tahan rootsi keelt õppida ja mu naiivsed plaanid on siiski sellised, et seda ma ka tegema hakkan.

Uskumatu, millise laiskuse taseme üks inimene saavutada võib. Inimesed, kes mind praegu tunnevad, ei usukski vist mind, kui ütleksin, et olin gümnaasiumiski veel väga korralik. Tõesti olin. Aga kes mind praegu ikka usub, isegi ei usu. Tahaks õppida, tahaks korralik olla.

Eile tekkis koolis, õigemini ülikoolis sürr tunne. Istusin kohvikus ühe tüdrukuga, täiesti tavalise tüdrukuga. Ühe otu eestlase jaoks siiski mitte nii tavalise tüdrukuga, jaapanlannaga nimelt. Asi, mida praegu põnevusega jälgida saab ongi inimesed. Mind ümbritseb suur hulk erinevaid karvaseid ja sulelisi, värvilisi ja läbipaistvaid, igalt poolt maailmas, ainult Austraaliast kui maailmajaost pole kedagi. Tegelikult olen kogu oma lühikese ja vähetähtsa elu jooksul juba igasuguseid napakaid kohanud, aga seegi seltskond ei jää varasemale alla.

Kaks päeva hiljem võin öelda, et kõige totramad on kaks paksu ja üks veidike vähem paks Ukraina tibi, kõigil kolmel on "ülimoodsad" suured päikeseprillid. Kaks päeva hiljem tean, et Lõuna-Eurooplastega kohe kindlasti ei tohiks religioonist rääkida, seda tasub kõrva taha panna! Kaks päeva hiljem olen leidnud kinnitust teadmisele, et meist (eestlastest/rootslastest) kuumaverelisematele inimestele, näiteks brasiillastele on enda ümber asuvale füüsiliselt vabale ruumile tehtava suuruse nõuded palju väiksemad ja füüsilise kontakti valmidus palju suurem. Kaks päeva hiljem paistan ikka veel meeldivat kutile, kes juba esimesel päeval näitas üles märgatavat huvi.

See kõik on elu.