learntofly

Tegelikult on selline lugu, et asi polegi kõige hullem. Olen vahel nukker, kuid siis meenub ka midagi head. Ootan talve, ootan lund... Kõik teavad, mida see tähendab.
Kuulan muusikat... soovin, et mul oleks külmutuskapp õlle täis, sõbrad diivanil ja telkus mingi jabur film jooksmas, nagu vanasti, eksole.
Kuulan muusikat... Asian Dub Foundation "Take Back The Power" või "Oil" või midagi muud sarnast. And I think about the flow, just about the smoothe flow, being one with something and sliding down the hill with the music in your ears and nothing else matters. Eller hur? ja miski muu ei tähendagi midagi, lihtsalt olla jälle selles perfektses rütmis, kinnitatud laua külge, mis libiseb, libiseb, libiseb, suurepärane flow. Perfi.
Elus endas võiks ka selline flow olla, just a smoothe ride, with some great music on the background to keep you company.
Kuulan muusikat...vahel sõidame Berg'i slüüside juurde, seal on ilus. Krdi kena on postkaardimaalimas elada tegelikult. Iga päev tahaks kaamera koti põhjast välja otsida, paar klõpsu teha ja siis pildid kellelegi saata ja öelda, et vot siin ma elangi, vaata ja kadesta. Aga selles pole seda õiget flowd, sest ma ei liigu selles maailmas oma rütmis, vaid see on pidevalt kellegi teise rütm, mis mind liikuma paneb.

Kuulan muusikat...mis mul muud ikka üle jääb. Kuulan muusikat, kus on see õige flow alles. Kuulan muusikat, kuni saan kätte enda flow ja siis sõidan ise, omas rütmis, omas maailmas, enda muusikaga taustal. Perfi.

Blääh, et mis siis elus nagu ka toimub?
Põhiline on see, et käin koolis, iga päev, keskmiselt 2-4 tundi päevas (metsik piinamine, eksole?). Jätkuvalt vaevu toimub midagi, kodused tööd teen ära, kui antakse midagi, sest midagi metsikult palju targemat pole ette võtta.
Aegajalt teen tööd, aga seda juhtub peaaegu sama harva, kui kuuvarjutus.
Crazy on see, et igal hommikul ärkan kell 7.55 (7.45 on esimene äratus ja siis snooze), täna kell 7.00. Elan linnast väljas ja hommikuti kooli saamine on paras vägistamine. Kohe peale ärkamist söögiisu pole, siis teen omale kaks võileiba ja närin neid nagu rott bussis. Ei saa unustada KOHVI, seda peab (hommikul) jooma. Kooli jõudmiseks vajan kahte bussi, poleks hommikul kiiruga joodud kohvi, siis jõuaks vist päris mitu tiiru linnale peale teha, enne kui üldse õige bussi peale satun.
Eile tegin eksperimendi, mõtlesin, et ei joo päev otsa kohvi, olin nädalavahetusel palju maganud ja mõtlesin, et saan ilma hakkama. Milline narkar on enne ilma oma päevase doosita läbi saanud? Poolest päevast vaevas mind kaelavalu ja õhtuks oli metsik peavalu. Kohvi on vajalik, ilma selleta ei tööta miski: tunned ennast tuimalt, igasugused emotsioonid puuduvad, isegi magada ei tahaks, aga puudub ka igasugune ajutegevus, rääkimata füüsilisest. Ühesõnaga kohvi on jätkuvalt minu elu oluline osa, mul on sõbrad capuccino, café latte jt. me saame hästi läbi, kui oleme koos.
Tegelikult on mul äärmiselt tervislikud elusviisid hetkel. Mul on telekas, aga pilti see ei näita. Mul pole arvutit. Mul on raadio, aga levi ei ole. Ok, see on tegelikult vale, levi on küll, aga lahe oleks olnud, kui seda ka poleks, eksole. Ühesõnaga isegi silmi ei saa rikkuda millegagi.
Kasutan jätkuvalt oma suurepärast oskust teha mitte midagi, kui ainult kõik ei küsiks, millega ma kogu aeg tegelen või mis ma eile tegin jne.