learntofly

Olete kuulnud sellest, kuidas surmaga lähedalt kokku puutunud inimesed räägivad, et terve nende elu neil silme eest läbi käis, sel hetkel, kui nad surma ootasid? Ma olen.

Tunnen tihti sama. Istun linnaliini bussis, mul on kiire, fooris on punane tuli juba mitmendat ristmikku järjest. Fooris on punane tuli ja elu kipub silme eest läbi käima. Vanad asjad, uued asjad.

Inimestele ei tohiks anda nii palju aega elu üle vabalt mõtisklemiseks. Aitab sellest, et me niigi seal bussis istuma peame.

Oki, taaskord siis sellest, milline minu elu välja näeb. Harju keskmisega vast tegemist pole, aga umbes selline ta praegu on.
Tööpäeva hommikutel hakkab mobiiltelefon põrandal lõugama kell 7.45 ja ma vihkan teda selle pärast, sest eelmisel õhtul tukkusin teleka ees, püüdes teha mingeid sirgeldusi kodustes töödes.
Ma vihkan endiselt hommikusööki, seepärast teen endale paar suurt võileiba, kiletan need ning topin kotti. Rongi peale jõudnuna olen piisavalt ärkvel ja näljane, et söömise vastu huvi tunda. Võileibade põhikomponendid on alati või, sink, kurk või tomat või paprika ja juust. Leiva enda olemus on varieeruv, vahel minibaguette, vahel kahepoolsed ümmargused minileivad.
Alustades kooli praktiliselt iga päev kell 10 kasutan hommikuseks transpordivahendiks rongi, mis viimase kahe nädala jooksul aga iga päev hiljaks on jäänud, sellest tulenevalt on sama asi ka minuga küllaltki tihti juhtunud. Eile läksin bussiga, sest väljas oli liiga kuradi külm, et seda rongi oodata.
Koolis on "tund" kella 10-12 ja 13-15 vahel, see on ok, kuigi aeg-ajalt kipun magama jääma. Midagi eriti põnevat me ei tee ning erilist aktiivsust ega initsiatiivi, olen leidnud, pole ka mõtet näidata. Pärast eilset arenguvestlust leian ma, et seda tuleks siiski teha, aga karta on hehee, et seda ei juhtu.
Kella kaheteist ja ühe vahel koguneb põhirahvas meie lemmikmaja kohvikusse, istub laua ümber ja ajab enamasti lolli juttu suust välja. Iga üks sööb oma veidrusi, eile oli kellelgi kaasas kanasüda ja makaronid - öäk. Vahel püüab keegi portugali või hiina keelt õppida. Olen viimaste seas, sest viimasel ajal on kaks põhipiffi, kellega aega on veedetud, hiinlased. Enamasti on fun.
Pärast kooli on kuskil kohvi laks või kondab niisama mööda linna nati ringi. Poodides veel jõulunänni ei paista olevat.
Bussiga koju, kella viie ajal on väljas juba kottpime, tukun bussis klapid peas. Imelik, magan ju öösiti küll.
Kodus: "blääh, ei viitsi või blääh, väss olen" Vahin telkust Simpsoneid või uimerdan niisama, loobib kraanikausist mustad nõud nõudepesumasinasse ja korjab muid eelmise päeva lasikusi kokku. Neid leidub.
Õhtu veereb ja veereb, telku mängib taustal, sööb, istub telefoni otsas, istub arvuti taga.
"deem, ma tahtsin telkust veel seda vaadata"
"ups, kes homseks kodused tööd ära teeb? kus see pagana sõnaraamat nüüd kadus?"
Silmad vajuvad üha rohkem ja rohkem kinni: "pagan, ükskord peab see kõik tehtud ka saama. savi, hommikul rongis vaatab, koolis kah vast aega..."
Kena nali, eksole, selleni tavaliselt ei jõua. Seepärast tuligi arenguvestlusel tõdeda, et olen laisk ja üleüldiselt tuleks selle suhtes midagi ikka ette võtta. Punkt. Läks jälle magama.

The good thing is that I know what my problem is. The bad thing is that I'm still not gonna do anything about it.
Mulle peab ilmselgelt küllaltki mitu korda panniga vastu pead taguma, et mulle lõpuks ometi kohale jõuaks (pärast 1+3 kuud), et ma nüüd elangi siin ja seda väga suure tõenäosusega järgmised 3,5 aastat. Seni pole veel kohale jõudnud...ma lihtsalt olen siin, ma ei ela siin. Okei?