learntofly

Puhkus on tööinimese illusioon sellest, kuidas ta mitte midagi tegema ei pea. Ma arvasin, et mul on puhkus, aga võta näpust, täna leidsin ennast jälle töölt.

Shit happens, but as long as I get paid for it...I'll be fine.

Naljakas on mõelda, et töö ja kooli inimestel ka vaheaeg on. Mõnikord veab, mul on. Täna oli esimene ametlikult vaba päev. Hea oli.

Hommikul ärkasin otsekui vanast harjumusest kell 8.30. Ei ole, tegelikult valetan, ajati üles. Sõin teistega koos hommikust, loivasin natuke ringi ja kobisin magama tagasi. Kolksti unele.
Vahepeal suutsin ilmselgelt kinni panna nii äratuskella kui ka vanaema sünnipäeva meeldetuletuse. Ärkasin selle peale kui keegi hull helistas. Nonii, anti plaan, tuleb tegutseda.

Küllaltki kiirelt said riided selga, hambad pestud, tükk shokolaadikooki hambusse, auto jääst puhtaks nühitud ja uskuge või mitte (räägime ikkagi minust) metsa sõidetud...sõna otseses mõttes. Ja mitte niisama metsa, nagu Haapsalu rahvas peaks silmas Paralepa metsa, vaid ikka kohe päris metsa, Rootsi moodi metsa, ikka sigade ja sokkude ja kõigi muude kollidega. Loodus selline nagu loodus olema peab, väikesed järved, suured puud, väga palju suuremad kaljud ja tegelikult ikkagi tillukesed mäekünkad.

Mets on üks huvitav koht. Ma olen alati rääkinud, et asjad tuleks püüda panna natuke teise perspektiivi, kui see, mida igapäevasel näeme. Täna sai asjad pandud sellesse kasti, mille saad siis, kui ATVga mööda metsa ringi lased. Ekstreem on teatavas koguses alati hea olnud. Mulle meeldib. Mõtlesin ise ringi sõites, et olen nii tubli ja tagasihoidlik, jälgisin spidomeetrit. Väga viisakas olin metsloomade suhtes enda arvates. Kui oli juba ammu pimedaks läinud ja asju kokku pakkisime, siis jäin oodates masinat ennast uurima. Spidomeeter, krt...olin kiirusena kogu aeg miile jälginud...kilomeetrites on kiirus palju suurem, sõidan autoga ka seal kandis aeglasemalt. Damn girl. Mis ma muud ikka öelda oskan.

Tagasi oma armsasse autosse istudes tundus sellega sõitmine kuidagi tavatult kerge jällegi. Justkui oleks limusiini istunud...no ütleme nii, et temperatuuri oli välistemperatuurist võimalik taas tunduvalt kõrgemale ajada. Natukese aja pärast hakkas soe, aga siiski, et päevale ikka korralik punkt panna sai kodus sauna tehtud. Täies pikkuses ennast lavale siruli visatud ja temperatuuri nauditud. Mõnus. Väga mõnus.

...oot, kuskil peaks seda shokolaadikooki veel olema...

You know, most people end up doing someting they're gonna regret for the rest of their life. Something they wish they had not done. Something they wish they had done differently. Something they wish they could change.

I don't regret doing anything. I regret not doing. I regret not taking the chance to do something when I had the chance to do it. I do not want to go back in time, because I know I'll get the chance once again and I will take it then. I will not regret taking it.

...though there might be reason to.

Mulle tuletab viimasel ajal miski pidevalt lapsepõlve meelde. Nina on tatine või kinni ja kurk valutab, vot see tunne kokku tuletab lapsepõlve meelde. Päris mitu aastat pole juba õnnestunud haigeks jääda ja ega praegugi ole, aga nohugi sellisel moel pole ammu olnud. Lihtsalt, pätakast peast sai rohkem tõbine oldud. Praegu pole selleks aega. Ja nüüd tulebki lapsepõlv meelde.
Mida iganes, tegelt on praegu juhe koos, sest ninast ei käi õhk läbi ja ajul hapniku kättesaadavus miinimumi lähedane.