learntofly

sissejuhatuseks, kõigile, kes sellest midagi ei tea: overalls tähendab eesti keeles kombekaid ja siin on kõikidel programmidel omad overallsid. miks? põhimõte on arvatavasti üksteise ära tundmises, kergemini tundma õppimises ja ühtsustunde tekitamises, umbes nagu Eestis on teklid, mis by the way on jube igavad ja keegi neid kunagi niikuinii ei kanna. või kannate? just, õige, kellelgi polegi ju neid.

okei, tagasi overallside juurde, majandusüliõpilaste overallsid on valged, lumivalged, külgedele õmmeldakse üks punande ja üks sinine peenike lint. seljal on ELIN märk. paremale püksisäärele tuleb oma nimi õmmelda. kus overallse kantakse? üritustel, mil nimeks kravall [krav på overalls = kravall (nõue kombekate kandmisele)], kõikidel sellistel üritustel ja suurematel ühendustel on olemas ka omad märgid (patches), mida saab alati osta ja siis oma overallsidele õmmelda, et oleks ikka kõigile näha, kus sa oled käinud ja millega vabast ajast tegeled.

okei, taust on teada, a milleks see kõik? ha, nüüd kõige parem osa. eile oli meie overallside ristimise pidu. eesti keele peale mõeldes oleks seda tegelikult vast pidanud overallside retsimise peoks nimetama.

kõik algas mõnusalt sooja sügisõhtuga, kui rohkem kui kakssada majandusülisõpilast (kõik oma lumivalgetes overallsides) linnakus kogunesid, et siis meeldivalt üheskoos liiklust takistades jalgratasega linnast välja kihutada. istun kellegi blondi noormehe jalgratta pakikal, jess ... ai, kui me kohe kohal pole siis on mul kramp jalas ... kuskile, kuskile, kus oli lasketiir, mets, põllud, Eesti moodi külavaheteed, palju soppa ning jätkuvalt meeldiv õhtu, mis kergelt vihmale kiskus ja kiirelt kottpimedaks muutus.

peale mõnde võimlemisharjutust (mõnele ka esimesed õlled) karjub keegi ruupurisse, et tyska sprek, LIIGUME! peas esimesed ja kõige õigemad mõtted: okou. jagatakse kätte plasttopsid, keegi püüab meid üle lugeda, kohal on 22, okei, paneme kohe 3 juurde, juhuks kui keegi ära kaob, ja liigume, kuhugi poole, kellelgi on taskulamp.

esimene peatus, tee servas on hiigelsuur sopaloik, vennad taskulampidega seisavad teisel pool sopaloiku, rsk. ei tähenda head. kiirelt tops hambusse, käpuli, keegi krabab su jalgadest ja sõidame, muda, kui meeldiv. tops täidetakse kodutehtud veiniga, jood, tirid oma vaese paarilise, kes selili lebab, läbi sopa tee äärde tagasi, teised roomavad edasi. vihma sajab.

järgmine peatus, põld, roomad, jooksed, jood, hüppad üle kraavi, jood ja oled sitane. ikka sajab.

kolmas punkt, harrastame mägironimist, joome, je veereme mäest alla. oleme sitased. ajame tiivad laiali ja lendame mööda põldu ringi.

laulame ja sõimame teist meeskonda.

neljas punkt, jooksed, jood, maa sees on pulk, sellest hoiad kinni ja mängid, et toetad oma pead sellele ja siis jooksed ümber pulga, keegi loeb ringe, 5,6,7, tasakaal, kolksti, maa, keegi küsib, kas elus? jaa, püsti, keerleb, LAHE, olematu suunatajuga lippad oma võistkonna poole tagasi, keerleb.

viies punkt, jälle rivvi ja kukerpallitama, krt, aitab küll juba, vaatad, keegi noormees peidab ennast pimedas pingi peal, läheks ka, jätame kukerpallid vahele. viisakalt luba küsinud, kas ennast ka peita tohib, asi pole ju nii nagu meie "valged" (loe: üdini sitased) overallsid meid enam reedaksid, istun pingile. RAKSTI, ups, pink läks katki! ja kõik nägid, kus me end peita püüdsime. huvitav, kas ma olen tõesti nii raske? loodame, et pink oli lihtsalt liiga vana ... viskame teisele poole teed künka servale selili, tähed on välja tulnud, ilus on. äääägh, kõik kallistavad. joome.

liigume ja laulame. tegelikult oskame me kõik päris hästi saksa keelt.

kuues punkt. teeperv, marss pikali maha, õlg õla kõrval teeääres oma armsate grupikaaslastega, vaatad tähistaevast, naudid vestlust naabriga, tunnetad külma maad selja all ja soovid, et oleksid mütsi ikka pähe pannud, kes seda mulda pärast juustest kätte saab ... keegi rullub sust üle, ai, rsk, järgmine oli paks, keegi noormees karjub oma õrnemate kehaosade pärast, järgmine, järgmine, jood, rullud, rsk, auk, miks te vahe sisse jätsite, järgmine, järgmine.

viimane punkt. tervitame ELIN PLAYERSeid, kaks korda, sest side on sitt ja luure lonkab, nad ei tea, mis grupp oleme. a savi, nende hullude vastu peab respekti olema. põlvitame, anname vande, vait käsitakse olla, paneme silmad kinni (vait on raske olla, kui meid näpitakse ja seepärast piilume ikka salaja, vähemalt mina piilun), overallsidel lõigatakse taskutel nööbid ära. pärast öeldakse, et kergema juurdepääsu tagamiseks ... savi, tegelt on siin üldse väga palju savi täna.

liigume, joome, teeme pissipeatuse.

oleme tagasi, hahaaa, sa oled niiiiii sitane, hahaaahaa, vaata ennast! jama muusika. vestlus, kena.

unustades alguses mainida, et mu jalgratas katki on, hmmm, emmm, kes mu siis koju viiks? sest siit on natuke pikk maa jalutada. siia ju toodi, a siis oldi ju kained ka.

ooo jeee, maailmas on kaineid inimesi ka, mu armas sõbranna, spanska sprek, veel kõhnem kui mina, kuid palju paremas vormis, viib mu koju, ratta pakikal! pagana tubli tüdruk on!

edasine plaan on pesemas käia, puhtad riided ja HG tuurid nagu iga teisipäev. pesu, riided, vesi, telku, ootame, et helistataks, uinumas ... telefon, teiselt poolt: kle, äkki ikka ei läheks ka, õmm ok, ma siin ... keerleb jah ...

TÄNA: hahaaa, ma olen kaine, ai, valus on terve keha, aga pohmakat pole, aaajeeee

time of your life